1900. aasta suveolümpiamängud

1900. aasta suveolümpiamängud (ametlikult II olümpiaadi mängud) olid teised kaasaegsed olümpiamängud. Need leidsid aset Pariisis 14. maist 28. oktoobrini 1900.

Hoolimata Kreeka püüetest jätta mängud oma maale, otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee 1897. aastal pidada neid igal korral erinevas kohas. Kreeklased plaanisid seepeale hakata korraldama iga kahe aasta tagant Ateena mänge, kuid esimene katse 1906. aastal kukkus läbi.

Olümpiamängud toimusid 1900. aasta maailmanäituse raames. Ametlikku ava- ega lõputseremooniat ei toimunud.

Neil mängudel kasutati esimest korda olümpiamängude motot "Citius, altius, fortius", mille ROK oli heaks kiitnud 1897. aastal.

Võistlused toimusid 20 spordialal (ROK-i ametliku arvestuse järgi 19 spordialal: ujumine ja veepall ühendatuna veespordi alla) ning 95 võistlusalal.

Mängudel osales 997 sportlast. 1900. aasta mängudel osalesid esmakordselt naissportlased.

Mängude läbiviimine

Paljud Prantsuse spordiametnikud ei sallinud Pierre de Coubertini tema rahvusvahelise vaatekoha pärast, sest nad nägid selles soovi importida Inglismaa pedagoogilisi ideid. Seetõttu oleksid 1900. aasta mängud peaaegu ära jäänud ning nad olid halvasti korraldatud. Asi hakkas liikuma alles siis, kui Coubertin lahkus Prantsuse Spordiseltside Liidust (USFSA). Siis otsustas liit korraldada olümpiamängud osana maailmanäitusest, mis Pariisis samal aastal aset leidis, ning mängud võistlesid külastajate pärast muu ekspositsiooniga, jäädes peaaegu märkamatuks. Näiteks vehklemisvõistlused korraldati omamoodi kõrvaletendusena näituse terariistade sektsioonis. Näituse korraldajad hajutasid võistlused viiele kuule ning jätsid varju asjaolu, et tegemist on olümpiamängude osadega (peale olümpiamängude korraldati näituse raames muidki spordivõistlusi), nii et paljud võistlejad ei saanudki kunagi teada, et nad osalesid olümpiamängudel, teised aga arvasid, et käisid olümpiamängudel, kuigi see tegelikult nii ei olnud. Näiteks Margaret Abbott ( USA) võttis nalja pärast osa üheksa auguga golfiturniirist ja võitis selle, kuid ei saanudki kunagi teada, et ta on olümpiavõitja.

Tegemist oli kõige halvemini korraldatud mängudega olümpiamängude ajaloos ja Coubertin ütles hiljem, et on ime, et olümpiamängud need mängud üldse üle elasid. Neid mänge on nimetatud ka kõige organiseeritumaks kaoseks.