1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused

1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid V maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 16. juunist4. juulini Šveitsis.

Ajalugu

1954. aasta MM-finaalturniiri korraldamise andmine Šveitsile oli loogiline, kuna FIFA peakorter asus Zürichis ja 1954. aastal tähistati ka FIFA asutamise viiekümnendat aastapäeva. Kuigi šveitslastele anti korraldusgarantii juba FIFA esimesel sõjajärgsel kongressil 1946. aastal, tuli lõplik jah-sõna aga FIFA kongressil 22. juulil 1950 Rio de Janeiros.

Tänu nii pikale etteteatamisele jäi šveitslastel ettevalmistusteks ja uute staadionide ehitamiseks kaheksa aastat. Ehkki korraldusliku poole pealt võis neile etteheiteid teha, saatis võistlust siiski edu. Šveitslased teenisid võistluse korraldamisega kasumit, kuigi staadionid mahutasid suhteliselt vähe pealtvaatajaid. Esimest korda olid mängupaikades üles seatud ka telekaamerad ja tähtsamatest mängudest tehti ülekandeid, šveitslaste ärivaistu tunnistuseks oli MM-i mälestusmündi vermimine. Mängupaikadeks olid Basel, Bern, Genf, Lausanne, Lugano ja Zürich.

Osalejaid registreeriti 31. jaanuarini 1953 ja huvilisi kogunes 45. Neist 39 loositi 15. veebruaril 1953 valikgruppidesse, pärast seda loobus veel kolm riiki.

1954. aastal pani FIFA presidendi kohustused maha tolleks ajaks juba 80-aastane Jules Rimet ning tema järglase belglase Rodolphe Seeldrayersi juhtimisel otsustati taas muuta MM-finaalturniiri formaati, paraku siiski segasema suunas.

16 finalisti jagati esmalt nelja alagruppi, kusjuures kaks meeskonda olid igas grupis asetatud ja omavahel mängima ei pidanudki! Märkimisväärne oli ka, et viigi korral mängiti juba alagruppides lisaaega. Iga grupi kaks paremat jätkasid veerandfinaalides, kus paarid loositi. Loos otsustas vastased ka poolfinaalis. Finaalturniiri alagrupid loositi 30. novembril 1953 Zürichis.

Veerandfinaali viimases mängus toimus Ungari ja Brasiilia jalgpallurite vahel inetu vahejuhtum, mida hiljem nimetati Berni lahinguks. Nimetatud kohtumises tuli inglasest kohtunikul Ellisel eemaldada kaks brasiillast ja üks ungarlane ning käsikähmlus jätkus ka pärast lõpuvilet rõivistus. Ajalukku läks kohtumine sellega, et esimest korda finaalturniiride ajaloos realiseerisid mõlemad meeskonnad ühes mängus penalti – ungarlastest oli täpne Mihaly Lantos ja brasiillastest Djalma Santos.