1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused

1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid 6. maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 8. juunist 29. juunini Rootsis.

Ajalugu

1958. aasta MM-finaalturniir korraldati teist korda järjest Euroopas. Juba 22. juulil 1950 Rio de Janeiros said rootslased teada, et neil tuleb kaheksa aasta pärast võõrustada maailma paremaid meeskondi. See finaalturniir oli esimene, kus televisiooni vahendusel saadi mängudele kaasa elada ka teistes riikides.

31. märtsiks 1956 oli osalemissoovist teavitanud 55 riiki, kui aga valikmängudeks läks, oli osalejaid järel veel 48. Kangelasteoga said hakkama põhjaiirlased, kes olid valikturniiril paremad kahekordsest maailmameistrist Itaaliast. Esimest korda MM-i ajaloos mängisid finaalturniiril kõik neli Briti rahvuskoondist.

Esimest korda mängiti MM-finaalturniir ilma idee autorita, sest prantslane Jules Rimet oli 16. oktoobril 1956 Pariisis 83-aastaselt surnud.

MM-finaalturniiri mängud toimusid 12 Rootsi linnas: Borås, Eskilstuna, Göteborg, Halmstad, Helsingborg, Malmö, Norrköping, Örebro, Sandviken, Stockholm, Uddevalla ja Västerås. Rootsis läbi viidud turniir oli senipeetuist parim.

Järjekordselt muudeti süsteemi. 16 finalisti loositi 8. veebruaril 1958 Stockholmis nelja alagruppi nagu neli aastat varemgi, kuid seekord mängisid kõik omavahel läbi. Kui teise ja kolmanda koha hõivanud meeskonnad kogusid võrdselt punkte, peeti veerandfinalisti selgitamiseks nende vahel lisamäng. Lisaajast alagrupimängude puhul loobuti. Asetatud meeskondi polnud, kuid igasse alagruppi loositi üks meeskond Lääne-Euroopast, üks Ida-Euroopast, üks Suurbritanniast ja üks Lõuna-Ameerikast.

Juhtus nii, et ühte gruppi sattusid Inglismaa, Brasiilia, NSV Liit ja 1954. aasta pronksisaaja Austriaga. Šveitsis edukalt esinenud Ungari polnud enam nii tugev, sest pärast 1956. aasta ülestõusu verist mahasurumist lahkusid kodumaalt mitmed juhtmängijad eesotsas Puskase, Kocsisi ja Cziboriga. Esimest korda osales NSV Liit, keda pärast 1956. aasta olümpiavõitu peeti üheks favoriitidest.

See MM sai Pelé tähelennu alguseks. Kaheks esimeseks alagrupimänguks Austria ja Inglismaaga brasiillaste treener Moreira noort edurivitähte veel väljakule saata ei julgenud. Austerlasi võideti 2:0, inglastega mängiti 0:0. See, 11. juunil Göteborgi Nya Ullevi staadionil peetud mäng oli finaalturniiride ajaloos esimene, mis lõppes väravateta.

17-aastane Edson Arantes do Nascimento ehk Pelé debüteeris finaalturniiril 15. juunil taas Göteborgis peetud mängus NSV Liidu vastu. Brasiillased võitsid Vava väravatest 2:0 ning kindlustasid endale ka D-alagrupis esikoha. Ka teine selles kohtumises esimest korda väljakule pääsenud brasiillane tõusis hiljem tippude sekka. Selle mehe nimi oli Manuel Francisco Dos Santos ehk Garrincha.

Pronksimängus võitis Prantsusmaa Saksamaad 6:3 ja sai MM-ilt esimese medali. Selles mängus lõi Just Fontaine 4 väravat ja oli ka kõige resultatiivsem väravalööja 13 tabamusega ning on selle tulemusega siiani ületamatu ja vaevalt et keegi seda saavutust ületada suudabki

29. juunil Solnas Råsunda staadionil kuningas Gustav Adolfi ja 49 737 pealtvaataja ees peetud esikohamängus kohtusid esimest korda MM-finaalide ajaloos erinevate maailmajagude meeskonnad. Mäng ise oli ühepoolne, ehkki Liedholm juba neljandal minutil rootslased juhtima viis. Poolajale mindi tänu Vava kahele tabamusele juba brasiillaste 2:1 eduseisus ning teisel mängupoolel lisas Pelé veel kaks ja Zagalo ühe värava. Brasiilia võitis 5:2 ja viis Jules Rimet' karika pärast kaheksa-aastast vaheaega taas Lõuna-Ameerikasse. Kunagi varem ega hiljem pole finaalis löödud kokku seitset väravat.

Ka on 1958. aasta jäänud seni ainsaks korraks, kui Euroopas peetaval MM-il ei võida mõni Euroopa koondis. Brasiillased kasutasid Rootsis esimestena mängusüsteemi 4-2-4, mis peatselt võeti üle kogu maailma poolt. Süsteemi aluseks oli dünaamiline äärte kasutamine.