Alla läinud surmavalda

"Alla läinud surmavalda" (ladina keeles descendit ad inferna) on apostellikus usutunnistuses sisalduv vormel, mida kasutatakse Jeesuse kohta. Küsimus on oluline kristliku teoloogia vaatepunktist. Küsimuse all on eeskätt see, mida see vormel tähendab ja milles seisneb selle tähtsus kristliku usu seisukohast.

Mis oli Jeesusel asja surmavalda?

Kõige lihtsam vastus alapealkirjas esitatud küsimusele kõlaks, et kusagil pidi Jeesus ju viibima oma surma ja ülestõusmise vahepeal ning kui talle teispoolsuses just privaatruumi ei eraldatud (oma jüngritele ala lubas ta ju, et läheb neile aset valmistama ja et kuhu tema läheb, sinna pääsevad nemadki), pidi ta järelikult külastama surnud inimeste asupaika, kus või mis see ka poleks.

Kõnet Kristuse minekust surnute juurde nende asupaika leidub juba Uues Testamendis. Mitmed kirjakohad näivad seda otsesõnu väitvat, teistest arvatakse seda samuti välja lugeda võivat.

„Ta on läinud ning jutlustanud vangis olevaile vaimudelegi.“ (1Pt 3:19)

„Sest just selleks on surnutelegi kuulutatud evangeeliumi, et nende üle mõistetaks kohut küll nagu inimeste üle lihas, aga nad elaksid vaimus, nagu Jumal.“ (1Pt 4:6)

„Tema on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa ning on andnud inimestele ande. Aga see sõna: Ta on läinud üles, mis on see muud, kui et Ta on esmalt tulnud alla maa sügavamaisse paigusse? Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles kõigi taevaste üle, et Ta kõiksuse täidaks.“ (Ef 4:8-10)

Juba teisel sajandil uskusid paljud kristlikud kirjamehed (Ignatios, Polykarpos, Irenaeus, Tertullianus jt), et Issand Kristus viibis oma surma ja ülestõusmise vahepealsel ajal allilmas. Osa neist järgib – ilmselt 1Pt alusel – arusaama, et Kristus läks enne teda surnutele evangeeliumi kuulutama. Aja jooksul aga hakkab aina enam levima arvamus, et ad inferna läks Jeesus hoopis saatanat võitma. See seletus saab domineerivaks eelkõige Õhtumaal.

Vanim säilinud usutunnistus, mis sisaldab väidet Jeesuse laskumisest ad inferna pärineb aastast 359. Selle vormeli ja kujutelma teed erinevate teoloogide juures on kenasti jälginud ning kokkuvõtvalt välja toonud Alar Laats oma artiklis lk 48jj. Meie vaatleme siinkohal lühidalt vaid vormeli kolme peamist tõlgendusvõimalust:

1.Kristus läks surnute juurde, et neile, kes oma maise elu päevil polnud omanud võimalust evangeeliumi kuulda, seda kuulutada. Nii saab vastatud ka paljude meeles mõlkuv küsimus Jumala õigluse, halastuse jne kohta: „Mis saab neist, kes Billy Grahami koosolekutele ei pääse?“

2.Kristus läks alla põrgusse, kannatuste ja piina asupaika (sinna, kus on „ulgumine ja hammaste kiristamine“?) oma lunastustöö tipuna – võttes kõiges enda peale karistuse, mille inimene oma patuga ära on teeninud. Nõnda on selle sündmuse tähendus sama, mis Kristuse maisel kannatusel ja ristisurmal ning need teemad kuuluvadki omavahel kokku.

3.Kristus läks põrgusse võitjana saatana ja kurjuse jõudude üle nagu võidukas väejuht marsib sisse alistatud vaenlase langenud pealinna. Sel juhul kuulub teema juba Kristuse ülendamise juurde ning teda tuleks lugeda ühtekuuluvana koos järgneva „kolmandal päeval üles tõusnud…“-ga.

Esimene variant sobib ilmselgelt hästi rahvakirikule, mis oma liikmetelt siin ilmas kuigi palju (peale vahest ehk iga-aastase liikmeannetuse ning avaliku jumalateotuse vältimise) nõuda ei taha. Sel puhul on ju lohutav mõelda, et ehk võib inimene oma otsuse Kristuse kasuks teha ka peale surma, (eriti, kui ta siin elus muidu kena ja lugupeetud inimene on olnud, siis miks peaks Jumal talle „teises ilmas“ seda pisukest mööndust keelama?).

Teise variandi puhul täiendab põrgukannatuste kogemine inimeste poolt tekitatud kannatusi veelgi, kinnitades, et Kristus on kõik kandnud nii siin ilmas kui selletaguses. Ka mitmete kirikuisade poolt põrgu rängimaks kannatuseks nimetatud lahusolek Jumalast pole Kristusele võõras (juba ristil hüütud: „Miks sa mind maha jätsid!“-kogemusest alates), kuid sellegi on ta pro nobis kandnud.

Omaette tähendus on siin muidugi veel puhastustule olemasolu uskuvate roomakatoliiklaste jaoks sellel, et Jeesus sinna ei sattunud, vaid otse põrgusse läks: nii suur oli patukoorem, mille ta endale oli võtnud.

Kolmanda variandi puhul võime uskuda, et ristil võidu saavutanud Jeesus laskus põrgusse, et võitjana ka see oma valdusesse võtta, n.ö. vanalt peremehelt võtmed üle võtta ning edaspidi sõltub juba temast, põrgu uuest peremehest, keda põrgusse lubatakse ja keda mitte. Seda käsitlust näib esindavat nt Thielicke: „Kui tema, kelle üle surm oma võimu on kaotanud, kuulutab end olevat minu poolt, siis tean, et miski, mida tema pole heaks kiitnud, ei saa minuni jõuda. /…/ Nüüd pole mul enam vajadust kunstlikult noorust pikendada, minevikust kramplikult kinni hoides, vaid ma võin julgelt vananeda. /…/ Kus surm ja lõplikkus kord näisid vaid valusa lahkumise, kaotuse ja negatiivsena, seal on nad nüüd saanud võiduks ja kojujõudmiseks. Nüüd tean ma, kes ootab mind teisel pool, kutsudes mind igavesse osadusse endaga.“


Milline või kas üldse ükski eelpool loetletud tõlgendustest on õige? Ühest ja kindlat, teisi välistavat vastust sellele pole mulle teada. Tõlgenduse ja tõlke valik sõltub paljus inimese või kiriku üldistest teoloogilistest arusaamadest ja eelistustest. Ka seda, millist tõlgendusvarianti pooldasid Apostliku usutunnistuse koostajad, pole praegu võimalik kindlaks teha.

Pikemalt: http://www.pkala.net/diarium/index.php/2006/02/09/alla-lainud-surmavalda/