Turvas

Turbaraba Hiiumaal
Turba kaevamine Šotimaal
Turbaimur Eestis

Turvas on mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev konsolideerumata sete. Inimese jaoks on turvas oluline maavara. See maavara kujuneb soodes surnud taimeosakestest, kus nood vees hapnikuvaegusel täielikult ei lagune.[1] Turvas moodustub peamiselt turbasamblast (Sphagnum), aga samuti kõigi teiste rabataimede (nt tupp-villpea) jäänustest.

Sood, eriti kõrgsood, on kõige olulisemad turbaallikad.[2] Samas ka teistes märgalade tüüpides, nagu lodudes ja rabametsades, esineb märgatavates kogustes turvast. Turbaaladel kasvavad kanarbikulised, turbasamblad ja tarnad. Kuna orgaaniline aine koguneb tuhandete aastate jooksul, siis turbavarusid saab kasutada arhiivina minevikus esinenud taimede ja kliima kohta. Niiviisi annab turvas informatsiooni keskkonna mineviku ja kunagiste inimeste maakasutuse kohta.[3]

Ta katab 2% maailma maismaast, maailmas arvatakse olevat 4 triljonit m3 turvast, mille energia väärtuseks hinnatakse 8 miljardit teradžauli.[4] Mõne fossiilkütuse, näiteks kivisöe moodustumisel tekib esmalt turvas.[5] Maailma eri paigus kasutatakse turvast kütusena.

Üldiselt ei loeta turvast taastuvaks energiaallikaks, kuna teda kogutakse suuremates kogustes, kui ta jõuab tagasi tekkida. Turba taastumisajaks loetakse üldiselt üks millimeeter aastas.[6] Lisaks on spekuleeritud, et turba taastumine toimub ainult 30–40% turbaaladest.[7]

Turbast eralduva süsinikdioksiidi (106 g CO2\MJ) [8] heitekoguse intensiivsus on suurem kui söel (94,6 g CO2\MJ) ja maagaasil (56,1 g CO2\MJ).