Vigursuusatamine

Vigursuusatamine ehk freestyle on segu mäesuusatamisest ja akrobaatikast. Spordialana sai see alguse 1960. aastatel USA-s.

Vigursuusataja teeb kas õhus pöördeid või kasutab trikitamiseks käsipuid ehk rail’e. Enamasti saab seda ala harrastada lumistes mägedes, kuid harjutamiseks kasutatakse ka batuute, vettehüppetorne ja skatepark’e. Vigursuusatamine hõlmab vigurhüppeid, mogulsuusatamist ehk küngaslaskumist, suusakrossi, half-pipe’i ehk rennisõitu ja slopestyle’i ehk pargisõitu. Suusataja varustuseks on suusad, suusasaapad, suusakepid ning kaitsevarustus.

Ametlikult peeti esimesed võistlused 1966. aastal New Hampshire'i osariigis Attitashis. Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS) tunnistas uut ala 1979. aastal ja aasta hiljem peeti esimene maailma karikavõistluste sari. Esimesed maailmameistrivõistlused korraldati Prantsusmaa talikuurordis Tignes'is 1986. aastal.

1988. aastal Calgary olümpiamängudel oli vigursuusatamine kavas näidisalana. Võisteldi balletis, küngaslaskumises ehk mogulis ja akrobaatilistes hüpetes.

1992. aastal Albertville'i olümpial olid kavas samad alad. Ballett ja akrobaatilised hüpped kuulusid endiselt näidisalade hulka, mogulis aga selgus esimene olümpiavõitja. Esimesteks olümpiavõitjateks tulid ameeriklanna Donna Weinbrecht ja prantslane Edgar Grospiron.

Lillehammeris 1994. aastal lisandusid olümpiamängude kavva vigurhüpped.

Ajalugu

Maailmas

Norra võimleja Matthias Zdarsky, kes leiutas mäesuusatamise tehnika, leiutas samuti esimese suusaklambri mäesuusale. Tema oli ka esimene, kes üllatas kõiki harukordsete trikkidega.[1] 20. sajandi alguses rääkisid inimesed Norras, Itaalias, Austrias, ja Ameerikas, et suuskadel saab ka saltosid teha. Sellised õhus tehtud trikid (nüüd tuntud kui vigurhüpped) arenesid välja 1950ndatel, peamiselt olümpiavõitja Stein Erikseni poolt. [2]

Esimene freestyle’i üritus oli acro, teise nimega ballett, see leiutati 1930ndatel Euroopas. Kasutades samu elemente, mis iluuisutamises ja akrobaatikas, esitas acrosuusataja 90 sekundi pikkuse muusikalise kava, milles tegi suusakeppide peal pöördeid ja keerutusi samal ajal suusatades väikese kaldega mäest alla. 21. sajandil andis acro aluse half-pipe’i ja suusakrossi võistlustele, mis olid omakorda tuletatud lumelaua aladest. [2]

Ameerikas hakkas Freestyle-suusatamine laialt levima 1960ndatel, kui sotsiaalne vabadus koos suusavarustuse arenemisega tõid kaasa uute ja põnevate suusatehnikate arengu. Freestylesuusatamine oli tuntud ka kui „hotdogging“, sest see hõlmas erinevaid akrobaatilisi trikke, hüppeid ja adrenaliinisööstu, mis käis üle keha.

1979. aastal aktsepteeris International Ski Federation (FIS) vigursuusatamse kui rahvusvahelise suusakogukonna alana. Esimesed FIS-i poolt heaks kiidetud maailmakarikavõistlused leidsid aset 1986. aasta veebruaris Tignesis Prantsusmaal. Teist korda peeti neid võistlusi 1989. aastal ning sellest ajast peale on neid peetud iga kahe aasta järel. [3]

Olümpiaalade hulka arvati vigursuusatamine demonstratiivse spordina 1988. aastal, Calgary’s. Võistlused olid nii meestele kui naistele kolmel alal: mogulsuusatamine, vigurhüppamine ning ballett. Mogulsuusatamisest sai medalisport 1992. aastal, vigurhüppamisest aga 1994. aastal. Suusakross sai 2010. aastal olümpiaalade hulka. Kõige uuemad freestyle’i olümpiaalad on half-pipe ja slopestyle: mõlemad olid 2014. aastal Sotši olümpiamängudel debüütalad. Ülemaailmseid võistlusi peetakse igal aastal umbes 30 riigis.

Eestis

Kuigi alates 1970ndatest oli Kuutsemäel käidud slaalomiradadel suusatamas, avati Kuutsemäe puhkekeskusena 1991. aastal. Ettevõte laienes 2011/2012. aasta talvel Väikesele Munamäele. Üheskoos moodustavad need kaks suusakeskust Baltikumi suurima mäesuusapiirkonna, kus on kokku 17 nõlva kogupikkusega 4,5 km, 11 tõstukit tõstevõimega pea 10 000 suusatajat tunnis, kolm lumeparki, kaks laenutusteenust, suusakoolid, laenutus ja toitlustus.[4]

Eestis on ka väiksemaid suusakeskusi ja -parke: Valgehobusemägi 2008. aastast, Ansomägi, Nõmme lumepark ja Kütioru puhkekeskus 2012. aastast. Kokku on Eestis tegutsevaid suusakeskusi 11 [5]. Aastal 2013 avati ka Eestis kõige kõrgema suhtelise kõrgusega suusakeskus: Kiviõli seiklusturismi keskus. Lisaks on ka nendel suusakeskustel oma suusakool, kus saavad õppida nii algajad kui ka keskmise tasemega sõitjad.

Suviti saab Eestis ka Rahingel ning Männikul sooritada trikke vette. Rahingel on toimunud ka Eesti meistrivõistlused. Esimest korda peeti neid aastal 2008, kuid viimasteks võistlusteks jäid 2011. aastal peetud võistlused, sest ala ei harrastatud enam nii aktiivselt seoses wakepark’ide arenguga. Esimesed talvised Eesti meistrivõistlused slopestyle’is toimusid 2015. aastal.